Rein Põder (7. VII 1943 – 23. X 2018) sündis Võrumaal Mõniste vallas ehitustöölise pojana, õppis 1950–53 Krabi ja 1953–57 Saru 7-klassilises koolis ning 1957–61 Varstu keskkoolis. Astus 1961 TRÜ-sse, mille bioloogia-geograafiateaduskonna lõpetas 1969 geograaf-hüdroloogi (okeanograaf) kutsega. Aastatel 1963–66 läbis sõjaväeteenistuse. Üliõpilasena võttis osa kolmest rahvusvahelisest mereekspeditsioonist, käis ka hiljem kaugmatkadel. 1969–71 töötas Looduskaitse Seltsis instruktorina. Oli 1971-76 kirjanduslik kaastööline, hiljem korrespondent ja 1976 publitsistikaosakonna juhataja kohusetäitja Noorte Hääle toimetuses, 1977 vanemtoimetaja ajakirjade Pioneer ja Täheke ühendtoimetuses. 1977. aastast töötas kirjastuses Eesti Raamat, algul laste- ja noorsookirjanduse toimetuse juhataja asetäitja, 1983. aastast vanemtoimetaja eesti kaasaegse ilukirjanduse toimetuses; 1997. aastast Eesti Raamatu peatoimetaja. Kirjanike Liidu liige 1989, Eesti Romaanifondi nõukogu juhataja 1997. Kuulus Eesti Kirjanike Liidu 2019. aasta romaanivõistluse žürii koosseisu.

Tema esimene ilukirjanduslik pala „Kaugus“ ilmus 1969 ajalehes Tartu Riiklik Ülikool, jätkas kirjandusvõistlustel osalejana avaldamist Pioneeris ja Nooruses, kogumikus „Noori autoreid ’77“ (1979). Avaldanud tundekasvatusliku kallakuga noorsoojuttude ja lühilugude kogud „Kingitus“ (1981), „Kuldvits“ (1982, inglise ja saksa k 1986), „Kõige pikem suvi“ (1986) ja „Põlev ratas“ (1988). Tema lasteproosa probleemistik on nähtud täiskasvanu vaatevinklist ja eeldab kohati ka täiskasvanud lugejat. Väärtustatud on rikka sisemaailmaga inimese kujunemiseks vajalikke isiksuseomadusi, elupilte ilmestab meenutuslik alge ja tunderõhuline autorimõtisklus. Proosakogumikus „Kahekesi maailmas“ (1982) on P. loonud tõsiseikadele toetudes kujutluspilte kirjanike ja teiste tuntud kultuuritegelaste eluloost ning nendega seotud paikadest.

Loomingust

Romaanis „Hilised astrid“ (1984, E. Vilde nim. kolhoosi kirjanduspreemia 1985) vahendab mitme tegelase pilgu läbi perekonnalugu, kujutuse keskel on suguvõsa saatus, keskkond ja elulaad  nende püsimises ja muutumises. Lüürilises tonaalsuses teost läbib elutunnetuslik selguseotsimine.

Romaan „Jahedad varjud“ (1992) liitub „Hiliste astritega“ diloogiaks.

Lühiproosakogude „Kivide Aed“ (1986), „Salaarmastus“ (1990) ja „Armastuse hääl“ (1996; sisaldab ka näidendi „Kanarbik“, lavastati Rajvere teatris 1999) impressioonide ja mõtiskluste sekka on sündinud vormikindlaid novelle. Autor kutsub lugejat enesesse süüvima, leidma elus poeesiat ja rõõmu.

Balaadromaan „Pardiajaja“ (1988) kujutab võõramaalasest munga elu loodusüksinduses, ta heitlusi enese ja vaenuliku ümbrusega; tegevustik hargneb XVII sajandi alguse Eestimaal.

Fantastilis-mütoloogilises võtmes  romaani „Külmnäpp“ (1993) nimitegelane ilmutab end Kurjuse (Kuradi) eri olekutes.

Virumaa kirjanduspreemia  pälvinud „Imelik vang“ (1995) on romaan võõrriigi saatkonda isolatsiooni sattunud mehe pikast üksiolust möödunu ja mõtetega.

Romaan „Äiatar“ (1998) ühendab neljas eri soorollis naispeategelase elukäigud võrdpildiks Maarjamaa saatusest läbi aastasadade.

Romaani „Hula“ (2000) sündmustik toimub kolmel ajatasandil, mis omavahel ristuvad meespeategelaste kaudu – XVII sajandi Madalmaade kartograafiaõpilase Joni avastusretk Põhja-Jäämerele suunduval laeval kordub okeanograafiatudengi Enno õppereisina kolm ja pool sajandit hiljem samadesse vetesse; romaani kolmas, keskmine peategelane, Kreekas, Odysseuse kodumaal meelelahutuslikul ja visiooniderikkal reisil viibiv Tele on tegelikult toosama Enno, ainult et nüüd elukogemuse ja maailmanägemise võrra rikkam keskeas mees. Kõigis neis reisides on tõsielu karmust ja unistuste haprust ja julget kujutlust.

Romaani „Hiliskevad“ (2002) peategelane – noorepoolne loodusteadusliku ettevalmistusega tundeline ja elukauge mees – räägib mina-vormis oma ebaõnnestunud abielust, selle jälgedest edasises elus, mis on täis uusi mõtlematuid kiindumusi, pettumusi, vaimseid eneseotsinguid ning -leidmisi, erootilisi nägemusi, samas ka millegi eelneva kordust. Teose peatükid kannavad peategelase kiindumuste ja armastuste nimesid, moodustades omamoodi donžuanliku nimekirja. Romaan on kirjutatud pihtimusena iseendale – nukra tõdemusega, et kevad, see segane periood elust, on lõplikult möödas.

Romaanis „Eike“ (2006) tuuakse ühel varasel sügishommikul Lõuna-Eestis elavate Hansenite abielupaari välistrepile imik. Rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem läheb seesama Eike Hansen samasse maakohta selgitama oma päritolu saladust. Seda järk-järgult lahti harutades saab ta ühtlasi aru, kui palju määravad inimese elus juhused ja kui palju teadlikud valikud. Mõned aastad hiljem kirjutab ta teadasaadu põhjal romaani ,,Metsa tütar”, mis kujuneb üheks etapiks ta isepäisel, otsinguid ja loobumisi tulvil kirjanikuteel. Selles romaanis, mis on ühteaegu nii elust kui ka kirjandusest, liigutakse kord elutegelikkuse, siis jälle kirjandusliku väljamõeldise piiril. Tekst sisaldab mitmeid Eike Hanseni loomingunäiteid.

Romaani „Juba olnud“ (2008) peategelane sõidab nimeeksituse tõttu võõra klassi kokkutulekule – ja satub valesse aega; kõik ta edasised pingutused sellest olukorrast välja pääseda lõpevad tulemusteta; veelgi enam – iga uus ennatlik samm viib teda üha sügavamale minevikku, ühtlasi teistesse kehastustesse. Romaani esimene osa päädibki Eesti ohvitseri küüditamisega Kesk-Siberisse juunis 1941. Romaani teine osa algab matkaga aastakümneid hiljem samasse kohta. Ning sellest kujuneb justkui tagasitee algus, peategelase ning Eesti ohvitseri tütre tutvumise, armastuse ja abielu lugu kuni hetkeni, mil sündmustik sulgub seal, kust see algas.

Romaanis „Unustatud“ (2010) alustavad viimase suure sõja päevil oma teekonda läände, igaüks ise ajal ja erinevatel põhjustel, kolm eestlast – kodumaad kaitsta ihkav ja selleks Saksa mundri selga tõmmanud nooruk, põgenemisteekonda pildistav eraklik fotograaf ja kahe lapsega sõja jalust põgenev ema. Teel ja sõjakeerises põimuvad nende saatused üsna ootamatul kombel, et siis jälle lahkneda. Koju tagasi jõuab aastate pärast vaid üks, lisaks ka põgenemisteekonnal sündinud eestlanna. Võiks öelda, see on unustatud lugu, seda pole kunagi juhtunud – ja samas on see veidi teistsugusel moel ja tegelikkuses kümneid kordi aset leidnud.

Romaan „Laev“ (2012) kujutab endast justkui Arki-nimelise laeva logiraamatut, milles leiavad kajastust üksiseilaja üksildus ja mõtted, tema retked ja avastused uputusejärgsel merel – endisest maast on järel vaid uued tundmatud saarestikud, kunagisest elust üksnes pudemed ja see on ootamatult kaugele minevikku tagasi paisatud... Ühel sügisööl murrab maailmameri Taani väinade kaitsetammidest läbi, hiigellaine tormab Läänemerre ning suur osa Eestimaast jääb vee alla. Siiski ei taba maailmamere tõusust tingitud katastroof siinset elanikkonda päris ootamatult – soovijatele on leitud uus kodumaa Kanada sisemaal. Kuid romaani peategelane on otsustanud paigale jääda, ehitades endale muistse Noa kombel kohmaka ühemehelaeva ja mõistes end seeläbi tulevikus täielikku üksindusse.

Romaanis „Voor“ (2013) alustab ühel 1940. aasta varasel juunihommikul, vahetult enne invasiooni, Tallinna kesklinnast teekonda hobuvoor, lastiks Eesti Vabariigile oluline salajane veos. Voor liigub aeglaselt, peatustega, võimalikult vähe silma paistes. Varsti selgub, et voori salajasus on siiski mitmele jõule teatavaks saanud. Kaotuste hinnaga jõuab voori põhiosa üle sulguva mere. Ja lõpuks on romaani peategelane Toomas Alajõe ainus, kes suudab voori saladuse läbi aastakümnete uute aegadeni tuua.

Romaani „Liesel. Ühe parunessi kadunud maailm“ (2015) inspireerijaks on olnud autori kodukandimõis, selle maastikud, ühtlasi mõisa viimased asukad, eriti üks neist, paruness Elisabeth, kes oli 1919. aasta juunis Eestist lahkudes üsna hellas eas neiu ja elas ehk lahkumist kõige valulisemalt läbi. Ajalooõpingud sõdadevahelisel Saksamaal ja järgnevad elukeerised üksnes süvendasid tema nostalgiat ning armastust kogu Liivimaa ja kaotatud kodu vastu. Seitsekümmend aastat hiljem, vaid uute võimaluste avanedes, võtab vanadaam ette siiasõidu, lootuses kaht aega ühendada. Ent muidugi leiab ta end vaid oma Aja varemetelt...

Romaanis „Suur retk. Romaan Richard Maacki jälgedes“ (2015) on viiekümnene literaat, endine väligeoloog, kes on avalikust elust tagasi tõmbunud ja kirjutab oma kolmandat raamatut Eestist pärit baltisaksa loodusteadlastest. Ootamatult külastavad teda kaks noormeest, kes tahavad teha läbi tegeliku retke Richard Maacki (1825–1886) Viljui ekspeditsiooni jälgedes. Literaat ei suuda kiusatusele vastu panna ning ühinebki noorte seltskonnaga. Kuid peagi pettub ta oma kaaslastes, ettevõtmine osutub küsitavaks, retkkond laguneb juba üsna alguses ja lõpuks tuleb peategelasel endal kavatsetu lõpuni viia. Nõnda põimuvadki kaks eri ajastu ettevõtmist tema raamatus üheks suureks retkeks.

„Savimäe. Romaan ootamatust pärandist“ (2017) peategelane on pealinnas elav tõlkija Sven, kes saab päranduseks Lõuna-Eestis asuva talu, kus ta on vaid korra elus käinud. Esialgu näib see talle ning ta abikaasalegi igati sobivat nii suvekoduks kui ka rahulikuks kirjanduslikuks tööks. Kuid varsti selgub, et koos pärandusega on Sven saanud enda kanda ühe talu minevikuga seotud mõistatuse, mille pärandaja on talle justkui edasiseks lahendamiseks ja kirjapanekuks usaldanud. Ent see pole veel kõik – talul on ka kaasajal üllatusi varuks. Ja need tulenevad tõsiasjast, et Savimäe talu asub otse järve ääres, kust kulgeb riigipiir Venemaaga.

Romaani „Kivitok. Ühe põgeneja lugu“ (2017) peategelane Sverre Hansen siirdub vabatahtlikku pagendusse karmidesse oludesse kaugel Põhja-Atlandi avarustes asuvale üksikule saarele, mille üle kõrgub Mägi, tegutsev vulkaan. Nimelt allub noor mees oma armastatu provokatsioonile, kes palub tal lahkuda võimalikult kaugele. Elu meteoroloogina kaheksateistkümne asunikuga ilmajaamas, polaaröö piirimaal karmides oludes pole mõistagi kerge - kuid kas aitab see unustada kõik koju maha jäänu? Võõrapärane nimetus „kivitok” tähendab romaani kontekstis inimest, keda on armastuses ära põlatud. Saar on tegelikkuses olemas, selle looduse kirjeldused ja ajalugu on tõesed, kuid kõik persoonid ning kogu tegevustik on autori poolt välja mõeldud. Romaanil on kokkupuutepunkte sama autori 2012. aastal ilmunud teosega „Kauge”.

Romaanis „Maailm on imeline. Straboni mälestused“ (2018) viib autor viib meid kujuteldavale retkele läbi antiikmaailma ja tollaste arusaamade maailma enda, inimeste, ajaloo ja geograafia kohta. Minategelane on vanaaja ajaloolane ja geograaf Strabon, kes jutustab oma reisidest, kohtumistest kuulsate kaasaegsetega ja külastustest huviväärsetesse paikadesse. Autori esmaseks allikaks on Straboni enda teosed, õigemini see, mis neist on säilinud. Fiktsiooni roll ei ole teoses ülearu suur, kuid lubab autoril täita mitmed allikate nappusest tekkinud tühikud.

On selgemast selgem, et keegi meist ei vali aega, millal siia maailma ilmume. Nagu me ei saa valida ka oma vanemaid ning veel vähem seda, milliseid vaimu- või muid andeid nad meile pärandavad. Aeg valib vaieldamatult meid endid.

Rein Põder on saanud oma loomingu eest tunnustusi:

1984: Ajakirja Looming novellivõistluse auhind

1985: Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind "Hilised astrid" eest

1994: Bernard Kangro kirjanduspreemia

1995: Virumaa kirjandusauhind teose "Imelik vang" eest

1996: A. Mälgu novellipreemia

2011: Tammsaare kirjanduspreemia

Ta on avaldanud olukirjeldusi, reisimärkmeid, arvustusi; tõlkinud vene ja inglise keelest; koostanud A.H. Tammsaare juttude ja romaanikatkendite kogumiku „Pähklipüha“.

Tema romaane, jutte ja novelle on tõlgitud vene, läti, leedu, valgevene ja bulgaaria keelde.