RAAMATUBLOGI: Kogukond on tähtsam kui Brüssel ja seadused

RAAMATUBLOGI: Kogukond on tähtsam kui Brüssel ja seadused

„Surm Dordogne’is” on järjekordne tõestus, et suurepärase krimikirjanduse leidmiseks tasub pilgud Põhjamaadelt mujale pöörata. Tahaks väga öelda, et ärge vaadake ka Suurbritanniat, kust tuleb koormate kaupa traditsioonilisi mugavuskrimkasid, aga ei saa, sest Martin Walker on britt, täpsemalt šotlane. Ent tema raamatud kirjeldavad Edela-Prantsusmaa väikelinna St Denis’d.

Niisiis lepime kokku, et tegu on Prantsuse krimiromaaniga. Või õigemini elustiiliromaaniga, mille peategelane on juhtumisi politseiülem Bruno. Bruno Courreges. Kuigi jah, krimka on see siiski, kuid äärmiselt äraspidise finaaliga. Ja mitte ainult finaal pole äraspidine.


Eestis, nagu reaalsus seda näitab, on keeruline mõista, mida tähendab kogukond. Aga tähendab seda, et sinu suhted naabriga võivad olla nagu Andresel ja Pearul, kuid sa ajad lõpeks ühte asja.


„Kingsepp Bachelot jõi oma hommikust veini Faquet’s, samas kui ta naaber ja vihavaenlane alustas oma päevi Ivani kohvikus Cafe de Liberation. Nende vaen pärines vastupanuliikumise ajast, kui üks neist oli kuulunud kommunistlikku rühmitusse ja teine liitunud de Gaulle’i Vaba Prantsusmaaga, kuigi Bruno ei mäletanud kunagi, kumb oli kumb. Tema teadis vaid seda, et mehed polnud teineteisega pärast sõda sõnagi vahetanud, ei lubanud oma pereliikmetel vahetada enamat kui ühe jäise bonjour’i ja kumbki härrastest oli kuulu järgi aastaid pühendanud diskreetsele, ent sihikindlale pingutusele teise naist üle lüüa.”

Loe edasi Päevalehe raamatublogist

Martin Walker „Surm Dordogne’s”

Mulle meeldib Bruno, sest ta on heasüdamlik, aus (noh, niiviisi normaalselt, mitte fanaatiliselt aus) ja terve mõistusega, tema senine elusaatus pole olnud just väga kerge, aga ta võtab seda rahulikult, sest kellel see üldse nii väga kerge on. Ta sarnaneb õige veidi Hamish Macbethile selle poolest, et ei taha kuhugi kodust kaugele edutatud saada. 

Loe Kaja Kleimanni arvustust Lugemissoovituste blogist