Kõik mis ma sulle rääkimata jätsin

Paadisilla puit oli just nii sile, nagu ta mäletas. Lydia võttis silla otsas istet nagu kunagi väga ammu, jalad üle serva kõlkumas kohas, kus väike sõudepaat pehmelt vastu kaid kopsis. Ta polnud kogu selle aja kordagi julgenud taas nii lähedale tulla. Sel ööl, pimeduses, ei tundnud ta hirmu ja märkas seda rahuliku hämminguga.

Jackil oli õigus: ta oli kartnud nii kaua, et ei mäletanud enam, mis tunne on mitte karta – kartnud, et ühel päeval kaob ema taas, isa variseb kokku, terve nende pere laguneb jälle koost. Nende perekond on sellest emata veedetud suvest alates olnud ebakindel, nagu vanguksid nad kaljuserval. Enne seda polnud ta isegi taibanud, kui habras on õnn, kui lihtsalt võib selle hooletu liigutusega ümber lüüa ja kildudeks purustada. Ta oli lubanud teha kõike, mida ta ema tahab. Selle eest, et ema nende juurde jääb. Ta oli suurt hirmu tundnud.

Niisiis oli tüdruk jaatavalt vastanud iga kord, kui ema küsis: „Kas sa tahad ...?“ Ta teadis, mida ta vanemad ihanud olid, ilma et nad oleksid pidanud sõnagi lasuma, ja tahtis, et nad õnnelikud oleksid. Ta oli oma lubadust pidanud. Ja ema oli nende juurde jäänud. Loe seda raamatut. Jah. Taha seda. Armasta seda. Jah. Kunagi, kui nad kolledži muuseumis käisid ja Nath mossitas, kuna tal jäi tähesõu nägemata, oli tema märganud merevaigutükki, mille sees oli kärbes. „See on neli miljonit aastat vana,“ oli Marilyn käsi selja tagant tütre ümber põimides sosistanud. Lydia oli seda lihtsalt vahtinud, kuni viimaks Nath nad mõlemad minema tiris. Nüüd mõtles ta sellele, kuidas kärbes kergelt vaigupiisale maandus. Äkki oli ta seda meeks pidanud. Ehk polnud ta vaigupiiska üldse tähele pannud. Siis, kui ta oma viga märkas, oli juba liiga hilja. Putukas oli rapsinud ja siis põhja vajunud ja siis uppunud.

Ta oli sellest suvest alates kogu aeg kartnud: ema kaotamist, isa kaotamist, ja mõne aja pärast lisandus suurim hirm, hirm Nathi, nende perekonna veidrat ja rabedat tasakaalu ainsana mõistva inimese kaotamise ees. Selle, kes teadis kõike, mis oli juhtunud. Kes oli alati aidanud tal pinnal püsida.

Tol ammusel päeval paadisillal selsamal kohal istudes oli ta seda juba tajuma hakanud: kui raske on oma vanemate unistusi päranduseks saada. Kui lämmatav on nii suur armastus. Ta oli tundnud Nathi käsi oma õlgadel ja ettepoole kukkudes, tõrkumata vajuma hakates peaaegu tänulik olnud. Kui ta pea vee alla kadus, mõjus vesi kõrvakiiluna. Ta oli püüdnud karjuda ja selle külmus imbus lämmatades ta kõrist alla. Ta oli varbad jalgealust otsides välja sirutanud ja seda polnud. Välja sirutatud käed ei leidnud kuskilt pidet. Kõik oli külm ja märg.

Siis korraga soojus. Nathi sõrmed, Nathi käsi, Nathi käsivars, Nath õde ülespoole tirimas ja tema pea järvest välja kerkimas; vesi tilkus ta juustest silmadesse ja silmad kipitasid. „Anna jalgadega hoogu,“ oli Nath kamandanud. Venna käed hoidsid teda pinnal, üllatasid oma tugevusega, oma kindlusega, ja terve tüdruku keha tõmbus soojaks. Venna sõrmed haarasid tema omadest ja sel hetkel lakkas ta kartmast.

Anna jalgadega hoogu. Ma olen siin. Anna hoogu.

Sellest ajast peale oligi see niimoodi olnud. Ära lase mul põhja vajuda, oli ta venna käe suunas küünitades mõelnud, ja vend oli lubanud seda vastu võttes teda vee peal hoida. See hetk, mõtles Lydia. Just siis kõik viltu läkski.

Veel polnud liiga hilja. Sealsamas paadisillal istudes andis Lydia rea lubadusi, seekord iseendale. Ta alustab otsast peale. Ütleb emale: nüüd aitab. Ta võtab seintelt maha plakatid ja paneb raamatud ära. Kui ta füüsikas läbi kukub, kui temast ei saa kunagi arsti, pole sellest midagi. Ta ütleb seda emale. Ja ta ütleb emale ka seda: veel pole liiga hilja. Mitte ühegi asja jaoks. Ta annab isale tagasi tema kingitud keti ja raamatu. Ta ei hoia enam tumma telefonitoru kõrva vastas, ta lakkab mängimast kedagi teist. Nüüdsest alates teeb ta seda, mida ise tahab. Jalad kindlalt eimillelegi toetanud Lydia, keda teiste unistused nii kaua paelunud olid, ei kujutanud veel ette, mis see olla võiks, kuid ühtäkki siras kogu ilmaruum võimalustest. Ta muudab kõike. Ta palub Jacki käest vabandust, lubab poisile, et ei avalda ta saladust kunagi kellelegi. Kui poiss suudab olla nii vapper, nii kindel selles, kes ta on ja mida tahab, siis tuleb ehk Lydiagi sellega toime. Ta ütleb Jackile, et mõistab teda.

Ja Nath. Ta ütleb vennale, et mingu ta pealegi. Õde saab hakkama. Vend ei pea enam tema eest vastutama, ei pea muretsema. Ja siis laseb ta venna vabaks.

Ja seda viimast lubadust andes mõistis Lydia, mida tal teha tuleb. Kuidas kõike otsast alustada, algusest peale, nii, et ta enam iialgi üksi olla ei kardaks. Ta peab oma lubadusi kinnitama, need reaalsuseks muutma. Lydia laskus ettevaatlikult sõudepaati ja sõlmis otsa lahti. End paadisillast eemale tõugates ootas ta paanikahoogu. Seda ei tulnud. Isegi siis, kui ta oli ühte kohmakat aerutõmmet teise järel tehes järvele sõudnud, sedavõrd kaugele, et laternapostist jäi alles üksnes teda ümbritseva pimeduse saastamiseks liiga väike täpp, tundis ta end kummaliselt rahuliku ja enesekindlana. Ta pea kohal kumas mündina ümmargune, teravate servadega täiuslik kuu. Paat tema all õõtsus nii kergelt, et ta selle liikumist vaevalt tundis. Üles taeva poole vaadates tundus talle, nagu hõljuks ta ilma igasuguste köidikuteta maailmaruumis. Ta ei suutnud uskuda, et miski võiks olla võimatu.

Kauguses säras paadisillalt paistev tuli nagu täht. Silmi kissitades nägi ta ka paadisilla enda ähmast kuju, laudade kahvatut rida tumedama öötaeva taustal. Ta mõtles, et lähemale jõudes näeb seda täiuslikult: mitme põlvkonna paljastest jalgadest siledaks kulutatud laudu, poste, mis neid veepinnast õige pisut kõrgemal hoidsid. Ta tõusis ettevaatlikul jalgele ja ajas paadi õõtsuma hakates käed laiali. Ta polnudki nii kaugel. Tüdruk oli kindel, et tuleb sellega toime. Ta pidi vaid jalgadega hoogu andma. Ta annab jalgadega hoogu terve tee kuni paadisillani ja küünitab laudadeni ja hiivab end veest välja. Homme hommikul uurib ta Nathi käest Harvardi kohta. Küsib, kuidas seal oli. Uurib, milliste inimestega ta seal kohtus, milliseid aineid võtma hakkab. Soovib vennale, et olgu tal seal tore.

Ta silmitses järve, mis laius ta all pimeduses kõiksuse, suure ja musta tühimikuna. Kõik saab korda, kinnitas ta endale ning astus paadist vette.