
Kõik mis ma sulle rääkimata jätsin
16.01.2021 | Celeste Ng
Paadisilla puit oli just nii sile, nagu ta mäletas. Lydia
võttis silla otsas istet nagu kunagi väga ammu, jalad üle serva kõlkumas kohas,
kus väike sõudepaat pehmelt vastu kaid kopsis. Ta polnud kogu selle aja kordagi
julgenud taas nii lähedale tulla. Sel ööl, pimeduses, ei tundnud ta hirmu ja
märkas seda rahuliku hämminguga.
Jackil oli õigus: ta oli kartnud
nii kaua, et ei mäletanud enam, mis tunne on mitte karta – kartnud, et ühel
päeval kaob ema taas, isa variseb kokku, terve nende pere laguneb jälle koost. Nende
perekond on sellest emata veedetud suvest alates olnud ebakindel, nagu
vanguksid nad kaljuserval. Enne seda polnud ta isegi taibanud, kui habras on
õnn, kui lihtsalt võib selle hooletu liigutusega ümber lüüa ja kildudeks
purustada. Ta oli lubanud teha kõike, mida ta ema tahab. Selle eest, et ema
nende juurde jääb. Ta oli suurt hirmu tundnud.
Niisiis oli tüdruk jaatavalt
vastanud iga kord, kui ema küsis: „Kas sa tahad ...?“ Ta teadis, mida ta
vanemad ihanud olid, ilma et nad oleksid pidanud sõnagi lasuma, ja tahtis, et nad
õnnelikud oleksid. Ta oli oma lubadust pidanud. Ja ema oli nende juurde jäänud.
Loe seda raamatut. Jah. Taha seda. Armasta seda. Jah. Kunagi, kui
nad kolledži muuseumis käisid ja Nath mossitas, kuna tal jäi tähesõu nägemata,
oli tema märganud merevaigutükki, mille sees oli kärbes. „See on neli miljonit
aastat vana,“ oli Marilyn käsi selja tagant tütre ümber põimides sosistanud.
Lydia oli seda lihtsalt vahtinud, kuni viimaks Nath nad mõlemad minema tiris.
Nüüd mõtles ta sellele, kuidas kärbes kergelt vaigupiisale maandus. Äkki oli ta
seda meeks pidanud. Ehk polnud ta vaigupiiska üldse tähele pannud. Siis, kui ta
oma viga märkas, oli juba liiga hilja. Putukas oli rapsinud ja siis põhja
vajunud ja siis uppunud.
Ta oli sellest suvest alates kogu
aeg kartnud: ema kaotamist, isa kaotamist, ja mõne aja pärast lisandus suurim
hirm, hirm Nathi, nende perekonna veidrat ja rabedat tasakaalu ainsana mõistva
inimese kaotamise ees. Selle, kes teadis kõike, mis oli juhtunud. Kes oli alati
aidanud tal pinnal püsida.
Tol ammusel päeval paadisillal
selsamal kohal istudes oli ta seda juba tajuma hakanud: kui raske on oma
vanemate unistusi päranduseks saada. Kui lämmatav on nii suur armastus. Ta oli tundnud
Nathi käsi oma õlgadel ja ettepoole kukkudes, tõrkumata vajuma hakates peaaegu
tänulik olnud. Kui ta pea vee alla kadus, mõjus vesi kõrvakiiluna. Ta oli
püüdnud karjuda ja selle külmus imbus lämmatades ta kõrist alla. Ta oli varbad
jalgealust otsides välja sirutanud ja seda polnud. Välja sirutatud käed ei leidnud
kuskilt pidet. Kõik oli külm ja märg.
Siis korraga soojus. Nathi
sõrmed, Nathi käsi, Nathi käsivars, Nath õde ülespoole tirimas ja tema pea
järvest välja kerkimas; vesi tilkus ta juustest silmadesse ja silmad kipitasid.
„Anna jalgadega hoogu,“ oli Nath kamandanud. Venna käed hoidsid teda pinnal,
üllatasid oma tugevusega, oma kindlusega, ja terve tüdruku keha tõmbus soojaks.
Venna sõrmed haarasid tema omadest ja sel hetkel lakkas ta kartmast.
Anna jalgadega hoogu. Ma olen
siin. Anna hoogu.
Sellest ajast peale oligi see
niimoodi olnud. Ära lase mul põhja vajuda, oli ta venna käe suunas küünitades
mõelnud, ja vend oli lubanud seda vastu võttes teda vee peal hoida. See hetk, mõtles
Lydia. Just siis kõik viltu läkski.
Veel polnud liiga hilja. Sealsamas
paadisillal istudes andis Lydia rea lubadusi, seekord iseendale. Ta alustab
otsast peale. Ütleb emale: nüüd aitab. Ta võtab seintelt maha plakatid ja paneb
raamatud ära. Kui ta füüsikas läbi kukub, kui temast ei saa kunagi arsti, pole
sellest midagi. Ta ütleb seda emale. Ja ta ütleb emale ka seda: veel pole liiga
hilja. Mitte ühegi asja jaoks. Ta annab isale tagasi tema kingitud keti ja
raamatu. Ta ei hoia enam tumma telefonitoru kõrva vastas, ta lakkab mängimast kedagi
teist. Nüüdsest alates teeb ta seda, mida ise tahab. Jalad kindlalt eimillelegi
toetanud Lydia, keda teiste unistused nii kaua paelunud olid, ei kujutanud veel
ette, mis see olla võiks, kuid ühtäkki siras kogu ilmaruum võimalustest. Ta
muudab kõike. Ta palub Jacki käest vabandust, lubab poisile, et ei avalda ta
saladust kunagi kellelegi. Kui poiss suudab olla nii vapper, nii kindel selles,
kes ta on ja mida tahab, siis tuleb ehk Lydiagi sellega toime. Ta ütleb
Jackile, et mõistab teda.
Ja Nath. Ta ütleb vennale, et
mingu ta pealegi. Õde saab hakkama. Vend ei pea enam tema eest vastutama, ei
pea muretsema. Ja siis laseb ta venna vabaks.
Ja seda viimast lubadust andes
mõistis Lydia, mida tal teha tuleb. Kuidas kõike otsast alustada, algusest
peale, nii, et ta enam iialgi üksi olla ei kardaks. Ta peab oma lubadusi
kinnitama, need reaalsuseks muutma. Lydia laskus ettevaatlikult sõudepaati ja
sõlmis otsa lahti. End paadisillast eemale tõugates ootas ta paanikahoogu. Seda
ei tulnud. Isegi siis, kui ta oli ühte kohmakat aerutõmmet teise järel tehes
järvele sõudnud, sedavõrd kaugele, et laternapostist jäi alles üksnes teda
ümbritseva pimeduse saastamiseks liiga väike täpp, tundis ta end kummaliselt rahuliku
ja enesekindlana. Ta pea kohal kumas mündina ümmargune, teravate servadega
täiuslik kuu. Paat tema all õõtsus nii kergelt, et ta selle liikumist vaevalt
tundis. Üles taeva poole vaadates tundus talle, nagu hõljuks ta ilma igasuguste
köidikuteta maailmaruumis. Ta ei suutnud uskuda, et miski võiks olla võimatu.
Kauguses säras paadisillalt
paistev tuli nagu täht. Silmi kissitades nägi ta ka paadisilla enda ähmast
kuju, laudade kahvatut rida tumedama öötaeva taustal. Ta mõtles, et lähemale
jõudes näeb seda täiuslikult: mitme põlvkonna paljastest jalgadest siledaks kulutatud
laudu, poste, mis neid veepinnast õige pisut kõrgemal hoidsid. Ta tõusis
ettevaatlikul jalgele ja ajas paadi õõtsuma hakates käed laiali. Ta polnudki
nii kaugel. Tüdruk oli kindel, et tuleb sellega toime. Ta pidi vaid jalgadega
hoogu andma. Ta annab jalgadega hoogu terve tee kuni paadisillani ja küünitab
laudadeni ja hiivab end veest välja. Homme hommikul uurib ta Nathi käest
Harvardi kohta. Küsib, kuidas seal oli. Uurib, milliste inimestega ta seal
kohtus, milliseid aineid võtma hakkab. Soovib vennale, et olgu tal seal tore.
Ta silmitses järve, mis laius ta
all pimeduses kõiksuse, suure ja musta tühimikuna. Kõik saab korda, kinnitas ta
endale ning astus paadist vette.