AK ⟩ Kas Shakespeare’il oli mõni hea uurija?

AK ⟩ Kas Shakespeare’il oli mõni hea uurija?

Romaani «Turbasurnud» märksõnad on ­üksikasjalikud fotod, ohvrite DNA-proovid, dateerimata tükike vanast ajalehest, mille ühel küljel ­jutlus ja teisel joonistatud konservi­purk, etiketil kala siluett ja vaid üks sõna «ÜLIMAITSEV!». Lisaks veel sigaret, kuulid ja tavaline kullast abielusõrmus, mille graveering koosneb vaid nimetähtedest ning numbritest. Selline on stardipositsioon, millelt inspektor Angus Blue ja tema kolleegid peavad hakkama lahendama keerulist mõrvajuhtumit, mis leidis aset keset II maailmasõda, 1944. aastal.

Valdavalt väikesel Islay saarel toimuva krimiloo tegevus saab alguse hetkest, kui põlised saarlased, McRae vennad, raba servast turvast lõikavad ning inimkäe leiavad. Kuid kolmveerand sajandit tagasi hukatud viie mehe surnukehad paneb keegi pihta veel enne, kui uurimine hoo sisse saab. Kellel oli vaja laibad salaja kaasa viia? Miks peaks keegi tahtma takistada tõe ilmsikstulekut? Kas tõepoolest võib mõrvar veel elus olla? Või püütakse varjata hoopis midagi muud? Ühes on Blue veendunud: «Surnud väärisid õiglust, elavate pärast.»

Sümpaatsed ­kohalikud, eakate saareelanike mälestused, raamatud kohalikust ajaloost viivad Blue rännakule perioodi, kui ­saarel asus lennuväe baas. Nii ­nagu heatasemelises, põneviku sugemetega krimkas tavaks, jõuab sihikindel inspektor ­huvitava ja ootamatu lõpplahenduseni, hoolimata sellest, et tal tuleb tegemist teha kõrgemate ­võimuorganite vastasseisuga, räpaste ­politseinikega ning kriminaalidest ­koosneva firmaga, mis on palgatud «musta tööd» tegema. Keda tasub usaldada, keda mitte?

Loe edasi Postimehe raamatublogist