KEYSERLINGI SALADUS

1877. aastal oli Eduard von Keyserling sunnitud skandaali tõttu Tartust lahkuma. Ta eksmatrikuleeriti ülikoolist ning põgenes ülepeakaela Viini. Mis tegelikult juhtus, ei tea keegi, sest Keyserling vaikis ja testamendi kohaselt hävitati kõik ta märkmed, kirjavahetus ja perekonnadokumendid pärast tema surma.

Romaani tegevus algab 1901. aastal Münchenis, kus süüfilisse haigestunud Keyserling liikus Schwabingi boheemide seltskonnas, ja jätkub Starnbergi järve ääres, kuhu intellektuaalide seltskond suvitama sõidab. Seal maalib kunstnik Lovis Corinth krahv Keyserlingi portree. Poseerimise ajal küsitleb Corinth korduvalt Keyserlingi tema mineviku, nooruse ja ülikooliõpingute kohta, mille ümber levib seltskonnas mitmesuguseid kuuldusi, saab aga üksnes põiklevaid vastuseid.

Ühel kontserdikülastusel koos kirjanik Frank Wedekindiga kohtab Keyserling lauljannat, kes näib talle tundmatust nimest hoolimata iseäralikult tuttav. Kas tegu on sama naisega, kelle ümber toona, enam kui kahekümne aasta eest, puhkes skandaal, mis sundis teda Viini põgenema ja tegi temast aadelkonna seas persona non grata?

„Keyserlingi saladus“ on saksa kirjaniku Klaus Modicki kultuuri- ja kirjanduslooline romaan Kuramaalt pärit tuntud baltisaksa kirjanikust Eduard von Keyserlingist (1855–1918). Aastatel 1875–1877 õppis ta Tartu ülikoolis juurat, kunstiajalugu ja juurat. Raamatu teeb põnevaks ja mitmetasandiliseks see, et romaanis on palju vihjeid Keyserlingi stiilile ja raamatutele. Autor on ise ühes intervjuus öelnud, et ta kirjutas nii, nagu oleks seda lugu kirjutanud Keyserling ise. Kui üldiselt toetub romaan kirjaniku eluloolistele faktidele, siis Tartu skandaali sisu on autori fiktsioon, ideaalne võimalus lasta fantaasial lennata.

Autorist

Klaus Modick (sünd 1951) õppis Hamburgis germanistikat, ajalugu ja pedagoogikat, promoveerus väitekirjaga Lion Feuchtwangerist ja töötas seejärel muu hulgas õppejõuna ja reklaamiloojana. Pärast mitmeid aastaid tegutsemist külalisdotsendina välismaal elab ta alates 1984. aastast jälle oma sünnilinnas Oldenburgis, olles vabakutseline kirjanik ja tõlkija. Oma rikkaliku loomingu eest on ta saanud arvukalt auhindu, muu hulgas Nicolas Borni preemia, Bettina von Arnimi preemia ja Rheingau kirjanduspreemia. Lisaks on ta olnud Villa Massimo ja Villa Aurora stipendiaat. Tema menukaimateks romaanideks on „Der kretische Gast“ (2003), „Sunset“ (2011), „Konzert ohne Dichter“ (2015) ja „Keyserlingi saladus“ (sks 2018).