Soku pidulaud

Lapsest saati oli leitnant García Guerrero oma pereliikmetelt ja koolikaaslastelt ning hiljem kadeti- ja ohvitseripõlves kuulnud Juhi pilgu kohta nii mõndagi. Pilgust, mida ükski inimene ei suutvat silmi maha löömata välja kannatada, tundes teda ühtäkki valdavat jahmatust, tühistatuna neist läbitungivatest silmadest kiirgavast jõust, mis nagu läbistaks selle haardesse sattunu kõiki salajasi mõtteid ning kõige varjatumaid ihasid ja soove, kiskudes ta alasti.

„Soku pidulaud“ on Nobeli auhinnaga pärjatud Peruu kirjaniku Mario Vargas Llosa 2000. aastal ilmunud romaan, mille tegevus toimub Dominikaani Vabariigis diktaator Rafael Trujillo (hüüdnimega Sokk) valitsuspäevil, jäikade soorollidega hierarhilises ühiskonnas.

Peamiselt tõsielul põhinev sündmustik on edasi antud paralleelselt kahe põlvkonna esindajate silme läbi. Üks tegevusliin hargneb 1961. aastal diktaator Trujillole osaks saanud atentaadile vahetult eelnenud ja järgnenud pinevatel aegadel, teine aga kolmkümmend viis aastat hiljem, kui režiimiga koostööd teinud senaator Agustín Cabrali tütar Urania pöördub pagendusest tagasi koju, et tuua selgust enda ja oma kodumaa minevikku. Tema pikka aega tagasi ebasoosingusse langenud isa on saanud ajurabanduse; kunagi nii võimas mees nüüd päevast päeva oma kiiktoolis ja ootab üksnes surma. Kas ta üldse mäletabki veel oma kunagisi tegusid ja nende ajendeid? Või on nii tema peas kui üldse kogu riigis maad võtnud unustus?

„Soku pidulaud“ on kaleidoskoopiline portree vägivaldse võimu kuritarvituste ja korruptsiooni pikaajalisest psühholoogilisest mõjust kõigile, kes sellega kokku puutuvad.