Šoti krimikirjaniku Allan Martini krimidebüüt «Turbasurnud» (2019) on esimene ­inspektor Blue ­juhtumitest. 

Enne seda polnud ta isegi taibanud, kui habras on õnn, kui lihtsalt võib selle hooletu liigutusega ümber lüüa ja kildudeks purustada. Ta oli lubanud teha kõike, mida ta ema tahab. Selle eest, et ema nende juurde jääb. Ta oli suurt hirmu tundnud.

Aeg-ajalt paisatakse lettidele pärleid, mida ei oska isegi oodata. Populaarteaduse ja geograafia fännid ning need, kes tahavad olla lihtsalt haritud, said kahtlemata „Maailmateatrit” lugedes elamuse.

Mul on nüüd jälle üks krimisari juures, mille järgmise osa ilmumist pikisilmi ootan. Kui sarja esimene osa oli minu jaoks natuke konarlik, siis teine oli palju parem. Aitäh Eesti Raamatule selle teose eest.

Vastne Mirabilia-sarja raamat leevendab pisut kaht kahetsusväärsust: üle pika aja saab maakeeles sõna suurepärane krimileedi P. D. James ning teiseks on pisutki võimalus kustutada kriminaalsete lühilugude nälga.

Ajaloohuvilisele äärmiselt huvitav lugemine, kusjuures paneb internetiavarustest otsima edasi – millised riigid on raamatust välja jäänud. Kusjuures Eestil läks napilt – muidu oleks seegi raamatus, et 1919 – 1940 Waba Riik. Ja postmark olnuks ilmelt Pätsu pildiga.

Kirjastus Eesti Raamat avaldas Peruu kirjaniku Mario Vargas Llosa romaani "Paha tüdruk", ms ilmus esmakordselt 2006. aastal hispaania keeles. Teose tõlkis Marianne Ots, toimetas Ruth Sepp.

„Surm Dordogne’is” on järjekordne tõestus, et suurepärase krimikirjanduse leidmiseks tasub pilgud Põhjamaadelt mujale pöörata. Tahaks väga öelda, et ärge vaadake ka Suurbritanniat, kust tuleb koormate kaupa traditsioonilisi mugavuskrimkasid, aga ei saa, sest Martin Walker on britt, täpsemalt šotlane. Ent tema raamatud kirjeldavad Edela-Prantsusmaa väikelinna St Denis’d.

Kui uskuda Antoine Lauraini, siis võivad isa-poega Helmed Eesti riigi uueks luua. Teisalt... Kas nende aura, mis kaabudesse koguneb, on sama võimas kui Prantsusmaa endisel presidendil Francois Mitterrandil?

Raamat on kurb ja rõõmus nagu elu ise, kõik tegelased on kujutatud elusalt ja usutavalt ja kuigi mõni neist on vägagi ebameeldiv tüüp, saab ka sellistele pärast kogu loo läbilugemist kaasa tunda. Natuke.