Virginia Woolfi päevik 1915-1919

Varemgi päevikut pidanud, võttis Virginia Woolf selle uuesti käsile 1. jaanuaril 1915 ning pidas päevaraamatut pikemate-lühemate pausidega kuni elu lõpuni. Päevik andis võimaluse erinevalt romaanide, arvustuste ja kirjade kirjutamisest üles tähendada ilma enesetsensuurita selle, mis pähe tuli: muljed sõpradest ja tuttavatest, kelle hulka kuulusid John Maynard Keynes, E. M. Forster, T. S. Eliot ja Bertrand Russell; argitoimetused, näiteks korteriotsingud, sõja ajal lettidelt kadunud kauba hankimine ja läbirääkimised tasakaalutute teenijatega; tähelepanekud looduse ja aiapidamise kohta; mõtted loetud raamatutest ja poliitikast. See köide sisaldab päeviku sissekandeid kuni 1919. aasta detsembrini, hõlmates selliseid kogu maailmas pöördelisi sündmuseid nagu esimese ilmasõja lõpp ja naistele valimisõiguse andmine Suurbritannias ning isiklikumas plaanis Virginia Woolfi esimese („Merereis“, 1915) ja teise romaani („Öö ja päev“, 1919) avaldamist ja oma kirjastuse The Hogarth Press asutamist.

***

3. november 1918

Ainus mõistlik teguviis on meeles pidada, et kirjutamine on lõppude lõpuks see, mida ma teen kõige paremini; et iga teine töö tunduks mulle elu raiskamisena; et kokkuvõttes pakub see mulle lõputut naudingut; et ma teenin aastas sada naela; et mõnedele meeldib see, mida ma kirjutan.