Menu
Your Cart

Kasuta koodi Uusaasta24 ja saa 10% täiendavat soodustust, kui ostukorvi väärtus on vähemalt 49 eurot!

KÜTKESTAV KURJUS

KÜTKESTAV KURJUS KRIMI
-69 %
KÜTKESTAV KURJUS
Pühendunud naine, armastav abikaasa ja õõvastav mõrv, mida keegi oodata ei osanud.

Asjad, mis mind hirmutavad: kui Charlie nutab. Haiglad ja järved. Kui Ian keldris viina joob. ISIS. Kui Ian vihaseks saab ... Ja mõte sellest, et minuga on midagi väga-väga viltu.

Maddie ja Iani romaan sai alguse juhuslikust kohtumisest ühel peol Euroopas; mees teenis Briti armees ja naine oli reisikirjanik, kes oma parimal sõbrannal Jo’l külas käis. Nüüd, ligemale kakskümmend aastat hiljem, nad elavad Ameerikas täiuslikku äärelinnaelu. Kui matkal juhtunud õnnetuse tõttu Maddiele rängad armid jäävad, hakkab ta teraapias käima. Vähehaaval kerkivad pinnale tema hirmud, mis on seotud Iani posttraumaatilise stressihäirega; naise mure oma väikese poja Charlie turvalisuse pärast ning paari sassis ja tormiline minevik, mis neid Jo’ga seob.

Balkanilt Inglismaale, Iraagist Manhattanile ning viimaks tavalisse kodumajja Kansases – aastad täis armastust ja hirmu, seiklusi ja kahtlusi kulmineeruvad tapmispäeval, mil hädaabinumbril tehtud ahastav kõne toob politsei kohta, kus on aset leidnud kohutav tapatöö.

 

Loe katkendit raamatust:

Tapmise päev

Meadowlark oli Kansas Cityst pooleteise tunni tee kaugusel asuv väikelinn. Hädaabiteenistus asus bensiinijaama avalikku käimlat meenutava ühekorruselise tellistest politseijaoskonna hoone klaustrofoobses tagatoas. Kell oli kümme õhtul ning Nick Cooper kõne saabudes üksi. „Üheksa-üks-üks, millega ...“ ütles mees kohvi sisse panekuks suhkrupakki avades ükskõikselt kõrvaklappide mikrofoni. Ta ei jõudnud oma küsimust lõpetada.

Liinilt kostsid lapse hootised metsikud kriisked ja naise halin. „Kullake, palun mine ülemisele korrusele tagasi.“ Naise hääl oli tungiv. „Palun! Mine! Mine juba!“ Ja järsku karjatas naine: „Oh jumal!“

„Proua, millega ma saan aidata?“ nõudis mees ja lõi arvuti poole viskudes kohvitassi kummuli. Ta sundis end rahulikuks jääma, kuid ta kõrvu kostev hirmunud lapse hääl oli ütlemata häiriv. Mehe sõrmed oli korraga sama hästi kui kasutud. Tema arvuti ekraanile ilmus aadress. „Palun, proua, kas te saaksite ...“

„Tulge kähku!“ karjus naine. „Palun aidake meid! Kiiresti!“ Kaheksa sekundit pärast aadressilt Lincoln Street 2240 tulnud kõne algust kaotas Nick helistajaga ühenduse. Naissoost helistaja ahmis õhku ja ütles ahastava häälega: „Ei!“ Seejärel kostis heli, mida mees põrandale kukkuva telefoni klobinaks pidas. Liin jäi tummaks. Ta üritas tagasi helistada. Edutult.

Nick edastas raadio teel häireteate. „Võimalik rööv või koduvägivalla juhtum aadressil Lincoln Street 2240,“ ütles mees, rääkides nii kiiresti, kui suu lubas. „Majas viibivad naine ja laps. Lisateavet ei ole, kõne katkes. Ühendust taastada ei õnnestunud. Side lõpp.“

Inspektor Diana Varga vastas paari sekundi jooksul. „Dispetšer, siin 808. Olen juba teel sündmuskohale.“

Nick haaras telefoni ja otsis kiirvalikust Barry Shippsi numbri. Barry oli Meadowlarki kahest uurijast tõenäoliselt kiirem reageerija, kuigi tema polnud tegelikult valves ja tõenäoliselt isegi mitte raadio läheduses.

„Uurija Shipps kuuleb.“

„Uurija,“ ütles Nick. „Siinpool dispetšer. Kas sa saad olla valmis võimalikuks väljakutseks aadressile Lincoln Street 2240?“

„Ma saan midagi veel paremat teha,“ vastas Shipps. „Ma tangin parasjagu tänava otsas Casey’s Generalis autot.“ Hetk hiljem oli Shipps juba autoraadio juures. „Dispetšer, siin Shipps. Olen teel.“

Nick kuulis taas Diane’i häält. „Ja mina pöörasin just Victorylt 223ndale. Peaaegu kohal.“

„Selge, 808.“ Nick oleks peaaegu soovitanud naisel ettevaatlik olla. Ta sai siiski sõnasabast kinni. Iga kord Diane’i teele saates tabas ta end Van Morrisoni laulu „Brown Eyed Girl“ vilistamas. Mees tõmbas sügavalt hinge ja pani värisevad käed sülle kokku.

 

Meadowlark oli valdavalt valge elanikkonnaga töölisklassi linn, mille ümbruses asus sinna-tänna laiali pillatud perefarme. Lisaks asus läheduses kena Crooked Crow’ nimeline kohake, õlleaed koos väikese pruulikojaga, mis inimesi päikeselistel nädalavahetustel linnast välja meelitas. Peale selle oli linnas vaid kaks restorani: Wagon Wheel ja Gambino’s. Viimaseks võimaluseks oli Walmartis asuv Subway.

Ristmikul kerkiva dekoratiivkivist müürijupi küljes rippuvale tahvlile olid graveeritud sõnad „Sweet Water Creek“. Inspektor Varga pööras auto kvartalisse. Piirkond oli võrdlemisi uus, selle rajamist oli alustatud vaid kuue aasta eest. Müüdud olid pooled krundid ning osa majadest veel tühjad. Paari mittemidagiütleva tiigi ja mõne hunnitu vana jalaka vahele surutud mõõduka hinnaga puitmajad oli ruumikad ja oma ilmetul moel meeldivad.

Diane pööras ümber nurga ja märkas kõnniteel vedelevat punast kolmerattalist Radio Flyeri jalgratast. Hõbedane juhtraud kilgendas sihtkohast kaks maja kaugemal sirava ukseesise laterna heidetud valguses lustlikult.

Aadressil Lincoln 2240 asuv maja oli üks suurematest piirkonnas ning laiutas keset maitseka maastikuarhitekti kujundatud astmeliselt allapoole kulgevat muruplatsi; halvasti hooldatud roosipõõsaste rea tagant hakkas silma terrakotakivist purskkaev. Diane’ile tundus, et siin, Sweet Water Creekis, on kõik parimas korras. Igatahes paremas korras kui tema elu. Kui naine autost välja astus ja maja ette seisma jäi, ei andnud ta intuitsioon talle märku, et siin on kuriteopaik.

„Dispetšer, saabusin sihtkohta,“ ütles naine mundri rinnatasku külge kinnitatud raadiomikrofoni. Diane astus kärmelt mööda kõnniteed maja välisukse suunas. Seda raamisid kaks sihvakat igihaljast puud. Ta koputas valjusti kolm korda.

„Politsei!“ hõikas naine, kuid vastust ei tulnud. Kusagilt lähedalt kostis vahetpidamata klähviva ärevil koera kila. Naine tundis, kuidas ta süda kiiremini lööma hakkas. Asi ei saa väga hull olla, kinnitas ta iseendale. See siin on Meadowlark. Ja ometi sundis miski teda kiirustama. Ta vajutas kellanuppu, andis mitu korda tungivalt kella. Seest kostis kella õõnsat kuminat. Trepilt ei hakanud kostma samme. Valitses vaikus.

Uks oli puidust, kahel pool ust olid dekoratiivsed aknad. Diane piilus sisse, üritades läbi mustrilise klaasi midagi näha. Esimese asjana jäid talle silma kohe ukse kõrval seisvad kõrge säärega sõjaväesaapad. Need olid kaasaegse maja ning suure ja läikima löödud heledast puidust põrandaga kummalises vastuolus. Tundus, et ukse taga oli üks suur ruum, avatud projektiga nagu mõnes linna katusekorteris. Kohe välisukse kõrvalt viis teisele korrusele looklev trepp. Alumise astme kõrval vedeles plastkildudeks purunenud elektroonikaseade, küllap lauatelefon. Diane korrigeeris veidi oma vaatenurka. Nüüd oli maja sisemus paremini näha.

Naisel jäi hing kinni.

Ilusal heledal puitpinnal olid plekid. Keset tuba laiutas midagi punast. Naise süda tagus rinnus nagu pöörane. Siin ei ole kõik korras, nagu ta lootnud oli. Ja Nick oli maininud last.

„Dispetšer, ma vaatan praegu aknast sisse ja näen midagi, mis meenutab suures koguses värsket verd,“ ütles ta mikrofoni valjemalt, kui kavatsenud oli. „Võimalik surmajuhtum. Ma vajan abiväge ja parameedikuid.“ Ta kobas vaevumärgatavat paanikat tundes kabuuri järele, et sealt poolautomaatne Glock kätte saada, ning tõstis selle ettevaatlikult laskeasendisse.

Ta helistas veel kord uksekella. „Politsei!“ hüüdis ta uuesti, seekord valjema ja ägedama häälega. Naine katsus ust ja tõukas seda õlaga. Uks oli lukus ja tugev.

Diane jooksis teist sissepääsu otsides mööda maja varjulist lõunapoolset külge. Joostes kuulis ta, kuidas Nick raadio teel uue hädakutsungi esitas ja kõiki üksusi appi kutsus. Ta libises ümber nurga pöörates poris ning suutis end vaba kätt kasutades püsti hoida. Nüüdseks oli aru saada, et ahastav koer haukus tagahoovis.

Põõsarea otsas oli sepistatud tara, milles oli värav. See oli katki ja kummipaelaga kinni seotud. Diane rapsis meeleheitlikult, et roostes kaadervärki lahti saada.

„Ära nüüd jama!“ sosistas ta ängistust tundes. Viimaks andis pael järele ja hinged tõid kuuldavale küünte üle tahvli vedamist meenutava kohutava kriipiva heli. Kui ta läbi tagahoovi liikuma hakkas, andsid kaks politseinikku järgemööda teada, et on teel sündmuskohale. Diane küsis: „Shipps? Kaua sul läheb?“

Kuularist kostis mehe hääl. „Viis minutit.“

„Selge.“

 


Raamatu andmed
Ilmumise aasta 2019
Formaat liimitud köide, pehmed kaaned
Lehekülgi 378
Mõõdud 140x210
Tõlkija(d) Piret Lemetti
ISBN 978-9949-658-79-4
4.99€
15.98€
Maksudeta: 4.58€
  • Tõlkija: Piret Lemetti
Sildid: USA krimi , 2019