Pimeduse kiituseks: kuidas valgusreostus ohustab iidset elurütmi

Raamatute „Miks me magame“ ja „The Sixth Extinction“ parimaid traditsioone järgiv sügav ja läbinägelik käsitlus valgusreostuse varjatud mõjudest koos tungiva palvega hinnata keskkonna, meie heaolu ja planeedil Maa kihava elu nimel loomulikku pimedust.

Kui palju valgust on liiga palju? Satelliidifotodel näeb meie planeet välja nagu tuledesäras kera ja valgusreostus on pideva valgustuse ajastul kujunenud oluliseks probleemiks. Maailma looma- ja taimeriik on arenenud toimima loomuliku öö ja päeva vaheldumise tsükli rütmis. Kuid viimase 150 aasta jooksul oleme päeva pidevalt pikendanud – ja seejuures välja tõrjunud öise eluviisiga asukad ning rikkunud tsirkadiaanrütmi, mis on vajalik kõige elava, ka meie enda kestmiseks.

Rootsi looduskaitsja Johan Eklöf innustab meid selles veenvas ja põhjalikus raamatus hindama loomulikku pimedust, seda asustavaid olendeid ja selle pakutavaid ainulaadseid hüvesid. Eklöf mõtiskleb öötaeva ilu, valgusest joobnud ööliblikate suvaliste lennutrajektooride ja teravsilmsete kakkude kiirete sööstude üle ning tutvustab meile ookeani kõige sügavamates soppides elutsevaid bioluminestseerivaid elukaid. Ööpimeduse ustava sõbrana kirjeldab ta kirglikult hämmastavaid kahjusid, mida me põhjustame iseendale ja meid ümbritsevatele elusolenditele pelgalt pidevalt tulesid põlemas hoides.

„Pimeduse kiituseks“ kirjeldab pimeduse kahanemisega kaasnevat doominoefekti: tänavalaternate valgusest segadusse sattunud putukad ei paljune enam, linnud on kunstlikust valgusest pimestatud ja jahmunud, nahkhiired nälgivad ja ootavad asjatult, et nende toiduks olevad putukad pimeduse saabudes välja tuleksid. Inimeste puhul avaldavad valgusest tingitud unehäired mõju hormoonidele ja kehakaalule ning võivad tekitada vaimseid probleeme: kroonilist stressi ja depressiooni. Tänavalaternad, prožektorid ja neoonsildid linnades muudavad terveid ökosüsteeme ning teadlased alles hakkavad nende pikaajalistest mõjudest ja tagajärgedest sotti saama. Lambipirnid, mis olid pikka aega progressi ja arengu sümboleiks, tuleb lihtsalt ära kustutada.

Hariv, silmiavav ja lõppkokkuvõttes julgustav „Pimeduse kiituseks“ toob välja lihtsad sammud, mida saame enda ja oma planeedi hüvanguks astuda. Särava tuleviku nimel tuleb meil hakata armastama pimedust.